22.08 liigume Kursantide laagrikohta

Kella kümne paiku alustame liikumist Kursantide laagrisse. Teekond sinna on 6,43 kilomeetrit mille läbimiseks kulus umbes 4h30m. Laager asub umbes 3400 meetri kõrgusel. Tõus suuremas osas kulgeb mööda Mijirgi liustiku paremal serval olevat head rada. Tõusime kokku 1246 meetrit. Rada kasutavad ka paljud turistid kuna teele jäävad ilusad vaated põhjaseinale ja Mijirgi liustikule, lisaks jääb teele ilus roheline laagrikoht vanas meteo punktis. Kursantide laager asub ilusas kohas, mägijärve kõrval. Vett on külluses ja ettevalmistatud laagriplatse samuti. Tõusuplaan näeb ette ööbimist Kursantide laagris, kell 03.00 starti ja tõusu, laskumist samal päeval. Seega väga töine päevaplaan. Kuna oleme Dychtaul karastunud ja aklimkatiseerunud, usun et sujub hästi. Trehvame Moskva alpiniste kes just äsja laskusid ja saan infot laskumise kohta. Soovitavad kasutada vasakut, kaljust serva, mitte liustiku. Sama räägiti ka päästekas. Leidub piisavalt vanu laskumisjaamu. Naabruses telkivad Moskva tehnilise instituudi alpiklubi liikmed sätivad oma asju. Nemad otsustavad marsruudi läbida ööbimisega Missestau liustiku tsirkuses. Fotografeerime inimesi mitte pelgavaid mägikitsi ja naudime vaadet.

Advertisements

21.08 Ronime Kalju laboratooriumis

Missestau 4B

Peale hommikutoiminguid käisime Urali ja Missestau kohta päästekas infot võtmas. Saime väga häid pilte ja soovitusi. Päeva esimene osa kulgeb aga kohalikel kaljudel, nn. „Kalju laboratooriumis“. Tahame tradi ronida ning valime selleks Kanada sektori mille kohta eile infot saime. Tegu siis nurgaga kus treeninggrupid erinevaid võtteid harjutavad ja eksameid sooritavad. Ilm on päikseline kuid tuuline ja raja alguse leidmine võtab veidi aega. Kahjuks suuremat ronimiselamust ei saanud. Ronisime Spasidur 5 ja Spasiglissanksa 5c marsruute tradina. Kasutatakse treening marsruutidena. Üldiselt igav ja lühike. Esmatreeninguks muidu ok. Kuna aega kulus ja järgmisel päeval vaja välja liikuda ning ennast päästemeeskonna juures registreerida, liigume tagasi laagrisse. Õhus on dilemma mida järgmiseks teha. Ural oma 5A marsruudi ja alguses VI kategooria ronimisega on üsna teist masti marsruut. Soovitus on esimene päev 2 võtmelõiku ära ronida ja paigaldada tugiköied. Ronimine aga on ronimissussides ja mööda sisenurka. Sisenurk aga nõuab sisenurga kaljunaelu mida meil ei ole. Võimalik lahendus on ka kaljukonks mida kohalikus poes müüakse. Samas keegi meist pole seda vahendit kunagi kasutanud ja igale poole see ei sobi. Kahe tugiköie küsimus samuti lahti. Teoreetiliselt saaks rendist ühe köie juurde kui on. Endale pea ees vette hüppamine ilma ettevalmistuseta ei meeldi ja eelistan Misses-tau 4B marsruuti. Jääl liikumine on selge, lähenemine suhteliselt lihtne ning lõpus kaljuronimist. Jääb Misses-tau. Misses-tau kohta on rohkem infot ja Reesi kaudu saan ka tema tuttavatelt värske tagasiside kes seal sel hooajal käisid.

20.08 puhkepäev Bezengis

Mõnus on ärgata tsivilisatsiooni arengu tulemusel kõige rohkem elusid nõudnud kohas – voodis. Olgugi et voodipesuta, on tegu siiski voodiga ning teki ja padjaga. „Mmm, kui hea“. Miks voodipesu pole, ma jällegi ei tea. Venemaale omase klienditeenindusega või õigemini selle puudumisega ei osanud me arvestada ja järelikult õiget küsimust küsida ei osanud ja see et sa vähimatki aimu ei omanud et seda pole on sinu probleem. Klient on süüdi – “ponimaješ?”, “jesly net, dakta western spion pljad”. Vot sellised lood meenutades üht naljameemi. Eeldame et see mingi lisatasu eest ikka on kuna valgeid linasid kuivab ohtralt. Häirida me sellest ei lase ja arutleme et eirida me sellest ei lase ja põhimõtteliselt id kuivab ohtralt.gatuurist vunas vaid teiselpool estiŠveitsis pole samuti alpimajades linasid. Kohalikud koonerid võtavad enda omad kaasa et mitte lisatasu välja käija. Meie aga oleme vabsee Baltikumist ja ei maksa lisatasu ja linasid ka ise ei võta. Vot nii jäärapäised oleme, nagu Vargamäe Pearu, „Tões ja Õiguses“.
Voodipesu leidub aga ohtralt pesumaja taga, kus nööridel kuivamas lisaks padjapüüridele, kontrastiks ilmselgelt magamiseks kõlbmatut matkariietust. Järelikult kusagil saab pesu pesta. Asun asja uurima ja leian dušširuumi kõrvalt pesu peseva noormehe. Asun nahaalselt sama tegema. Rekvireerin pesukausi ja koha vannis. Rahva ja riigi hüvanguks rekvireerin ka veidi pesupulbrit ning asun usinalt tööle. Nagu ühes laulus kus lauldi et „töö toimub vahu sees ja sihid selginevad seebivees“. Selgineb ka minu jaoks, leian ukselt sildi kirjaga 200 rubla pesu pesemine. Pöörduge kuhugi, kellegi juurde. Selgub et ringi sebiv vanamutt ongi pesuruumi kuninganna, kelle kätte must pesu ulatatakse ja hiljem puhtalt ja kuivalt tagasi saadakse. Tulevikuks hea teada. Hiljem seab sammud sinna ka Lauri E. Doseerib veidi pesupulbriga üle ja saab vanamutilt pragada. Vist  ei oldud rahul ka Lauri E käsipesu metoodikaga. Vanamutt paistis seda jagavat. Igat plekki studeeris ja määris jumal teab millega. Ju siis teadis mis teeb.


Õhtul istume „Tonja juures“. See on kohvik kus tädi Tonja serveerib vahelduseks midagi muud süüa kui „Soojas nurgas“. Boonuseks aga on külmad õlled otse sügavkülmikust. Erinevalt „Sooja nurga“ tädidest on ta ka palju sõbralikum ja istub meiega laua taga – naerab ja tunneb huvi kust tuleme. Trehvame ka Reesi ja tema ronimis partnereid Venemaalt. Lisaks Vladislav, ainuke siin laagris kes vabalt inglise keelt räägib ja meile ohtralt infot jagab. Selgitab miks Bezengi sein see aasta suleti. Peterburi grupp käis tipus, laskudes juhtus õnnetus. Asja vastu hakkas huvi tundma Venemaa uurimisorgan ja kutid rääkisid tipul käimise välja. Kõik Venemaa alpinistid teavad et enne tippu tuleb 200 meetrit tagasi pöörata või siis tipul käigu kohta valetada. Nemad seda ei teadnud ja pälvisid kogu Venemaa alpinistide halvakspanu. Ka laagriülem Ali oli oma koosa saanud nii igaks juhuks, et kooserdavad siin Gruusia Venemaa piiritsoonis. Saime ka infot huvitava marsruudi Ural 5A kohta, mida Rees plaanis kuid halbade ilmaolude tõttu loobus. Õhtul kohtame 2 eestlast Tartust, kes on siin läti instruktori, Olegi, treeninggrupiga. Homseks plaanime sportronimist lähedal olevatel kaljudel. Selle tarbeks külastame päästeteenistuse kontorit kus pildistame üles treeningmarsruute. Lolli peaga unustasin kaasa võtta netist leitud topo (Гайдбук «Скалолазные маршруты Безенги») kaljude kohta, nüüd tuleb fotodega hakkama saada.

19.08 laskumine mööda kuluaari, tagasi Bezengisse

Eelmisel päeval olime kõik ühel meelel et samal päeval edasi alla ei lähe. Väsimus, pealelõunaselt tõusev udu ja vastik kuluaar kust üles tulime ning õppetund “estonski bivakkist” olid piisavad argumendid. Seega oli täna päev mil jätsime Vene bivakki selja taha, tõenäoliselt igaveseks. Rohkem huvitavaid marsruute siit ei alga ja vaate nautimiseks on ligipääs tülikas. Liikumist alustasime peale hommikust sideseanssi, kell 09.14. Sain teada et siia tuleb Vene grupp, keda laskumisel peaksime kohtama. Laskumine päevavalguses, hea ilma ja nähtavusega oli võrratult hõlpsam kui siia tulek. Nägid kuhu lähed ja orienteerumisega probleeme pole. Sellele vaatamata vastik. Moreenist oli meil kõigil ühtlaselt kopp ees. Uued saapad andsid tunnistust suurest koormusest oma kulunud taldade ja pealisnahaga. Nagu oleks neis käidud aastaid, reaalsuses vaid loetud nädalad. Moreeni ise muutis vastikuks järsk nõlv, järsumad kohad võisid olla suisa 50-60 kraadi vahel. Klibu on peen ja “elav”. Peale astudes hakkab mass liikuma ja haarab kaasa suuremaid kive, see aga muudab ohtlikuks liikumise alumistele. Nii et tuleb liikuda kas suure vahega, eri trajektooril, või paralleelselt lähestikku. Eriti hull on olukord vihmaga, mis muudab muda raskeks ja liikuvaks nii et massid hakkavad liikuma ka ilma meieta. Nädal aega hiljem nägin uudistest et Kabardiinia regioonis kus olime, kehtestati eriolukord mudavoolude tõttu, mis teid minema uhtus. Vot nii hulluks võib asi minna.
Laskudes kohtasime ka üht gruppi. Küsisid kas liiguvad õiges suunas. Veidral kombel liikusid nemad mitte kuluaari keskel vaid servas. Üles tulles siis paremas servas. Veider, ehk olime meie juhmid ja valisime raskema versiooni või olid nemad eksinud. Seda teada me ei saanudki kuid võib olla võimalus et paremalt, üle kivide ronides saab hõlpsamalt liikuda. Hiljem Eestis olles võtis sama grupi juht ühendust ja ütles et sealt ikka õige tee ei lähe. Vahetult kuluaarist väljudes oli aga vastas teine grupp. Selgus et nemad on see “õige” seltskond. Teistest ei teadnud nad midagi, ehk siis registreerimata seltskond. Rääkisime muljeid ja kiitsime olusid, soovitasime raskemad kohad jääl läbida, olud head.
Siia tulles liikusime mööda Misses-kosh hüti rada, ehk siis mäenõlva mööda, liustiku kohal. Vaadates aga liikumist, siis näis et hõlpsam on Bezengi liustik. Sama kinnitas ka vastu tulnud grupp. Otsustasime hüti suunas, tuldud teed pidi liikuda. See rada oli päris hea. Mõte oli siis sobivas kuluaaris laskuda. Paraku head kohta laskumiseks enne liustikku ei olnudki – kas järsk või jõesängid veidi liiga “elavad”. Lahenduse leidsime hüti juures, kus maasse löödud posti küljes nn “Jaani köis” oli. Nägi üsna jube välja kuid leidsime et küll peab. Lauri E aitas endal otsusele jõuda aga hoopis veidral moel. Viskas käimiskepid alla ja ütles et nüüd pole midagi teha, tuleb minna. Köis pidas kuid pinget hakkas pakkuma hoopis lahtine kivi nii et see laskumine oli üsna ohtlik. Lasime pika vahe sisse, enne kui eesmine all polnud, järgmine alla ei tule. Ise sain tänu asukohamuutusele napika. Matt-i laskumisel lendas parv kive üle kohast kus seisin. „Huh, napilt!“
Liustikul leidsime kohe raja, lausa kiirtee mis viis Bezengisse.

Enne aga nägime juba kaugusest piiripunkti. Peas käis mõte et ega niisama siit läbi ei lasta. Ja juba oligi näha välivormis noorukest piirivalvurit, automaat õlal vastu tulemas. Kuidagi juhtus nii et meie vene keel muutus kole koledaks. Küsis registreerimist ja kust tuleme ja millal läksime. Sellega aga oli probleem. Tulime ülevaltpoolt ja seal olevas piilukohas kedagi ei olnud, mis tähendab et mingit registreerimist ka meil ei ole. Mõmisesime midagi et alpinistid ja näitasime et üle mägede me sinna läksime. Küllap sai aru et mingid välismaa opakad ja rehmas käega, isegi passi ei tahtnud. Küsis vaid kes “natšalnik”. Ütlesin oma nime. Lauri E mainis veel et ta pole kindel kas passi kaasa võttis, selle peale vaid vandusin mõttes et pagana rumal, piiritsoonis, Venemaal passita, hea et kuskile platele fašistidena ei veeta. Bezengisse jõudsime 4 tunni ja 15 minutiga. Täitsa hea aeg tänu liustikurajale võrreldes ülemise rajaga, mis vihma tõttu kindlasti ka libe.
Otsustasime et telgis ööbida ei taha ja võtame toa kolmele. Raamatupidamisest tädi küsimise peale kohe meile võtme andis ja ütles et hiljem arveldame. 350 rubla ehk umbe 5 eurot öö, inimene. Megaluks, isegi ei arutlenud asja üle. Teine mis arusaadavatel põhjustel huvi pakkus oli pesuruum. Ka kirjelduste järgi mittehaisev meriinosärk haises ühtlaselt ja süsteem 2 paari alukaid reisi peale toimis ikka. Pesuruumiga aga on see häda et vett soojendab rida päikesekollektoreid, mis veidral kombel ei ole mitte hommikupäikese suunas vaid teiselpool katust. Kas tegu Vene lollusega või muu põhjus, me teada ei saanudki, küll aga veendusime et kell neli õhtul on vesi sama temperatuuriga mis liustikust. Võtsin ise julguse kokku ja käisin mune pigistama panevast temperatuurist hoolimata loputamas – ettevaatlikult, nii nagu siilid seksivad.
Üllatusi kohalike oludega tutvudes tuleb veelgi. Pool aastat tagasi on mulle kinnitatud et kohapeal on produktide pood. Kinnitust sellele saame söödud melonitest laudadel. Tõe otsingutest ja värsketest juurikatest innustust saades asume luurele. Avastame aga hoopis suure ühissöökla mille ennastsalgav koristajamutt värskelt pestud põranda kaitseks kui Matrossov kuulipildujapesale sööstab ja meid kurjalt välja kamandab. Okei, asi mida tuleb uurida. Sama hoone teine uks ja oh imede ime. Midagi väikse baari või kohviku laadset. Olen seda ust varem kolistamas käinud kuid siis oli see kinni. Nüüd aga lahti ja täitsa sõbralik mutike teenindamas. Menüü nagu ikka kirjeldab tõenäoliselt roogasid mida kunagi siin pakutud või plaanitakse pakkuma hakata – kunagi.


Täpsemalt tuleb alati küsida. Selgub et on suppi ja kala. Lauri E-l hakkavad kõrvad juba liikuma, kuna suitsutatud kalapoegade välimus erilist vaimustust ei tekita, võtame kooki ja kohvi. Kohvi saab siin vaid kiita. Ainus kogu selles laagris mis maitseb kui kohvi. Isegi lahkudes, hotelli restoranis “Imperial”, pakuti vaid lahustuvat laket. Saame ka suuna kätte produktide poele.
Tõepoolest, matkajale täiesti sobilikku kraami pakkuvas kuuris on sortiment suurepärane. On magusat, juustu, vorsti, konserve, kuivaineid, puuvilju. Ühesõnaga kõik vajalik. Hetkega muutub meie Eestist kaasa rabatud toidu importimine mõtetuks. Värisevate käte ja säravate silmadega oleme kui lapsed kommipoes ja rabame suupärast – nagu näiteks selline lapsepõlve maitse nagu limonaad Düšess.
Õhtu möödub täringumängu Yatzy-t mängides. Võtsin kaasa, vahelduseks kaardimängule 1000. Viimane on vist saanud mägedes aja sisustamise sünonüümiks. Mõni asi lihtsalt jääb. Rõõmu meie õhtusse toob ka Matt-i poolt üle piiri smugeldatud Vana Tallinn. Õhtu on mõnus ja elu lill. Sõbrad, armastan teid.

18.08 laskume tagasi Vene bivakki

Iga tipu vormistamine on ainult üks osa alpinismi protsessist. Mis läheb üles peab ka alla tulema, soovitavalt omal jalal. Statistika järgi on laskumine üllatavalt ohtlik osa protsessist. Mõeldes aga inimfüsioloogiale ja psühholoogiale, pole siin midagi imestada. Tipus on käidud, emotsioonid käisid laes ära ja mingis mõttes mentaalne erutus käib kolinal maha – tehtud ju! See sama adrekas vms. asi mis sunnib sind nälja, külma, väsimuse ja valu unustama kaob ja järgi jääb sinu vaene klohmitud keha, mis on võitlusrežiimist välja tulemas. Aga alla, alla on pikk tee, mille pead väsinuna ja tüdimusega läbi tegema. Sõnu palju ei vahetata ja kohati on liikumine kui autopiloot. Ka turvalisuse osas hakatakse rohkem valikuid tegema, vahetades seda kiiruse vastu. Tavaline küsimus, kas kõnnime alla või laskume? Kas julgestab alla või laskub niisama?
Seda kõike või osa sellest on kogenud vast kõik kes ekstreemsete aladega tegelenud. Nii ka meil. Laskumine ise algas taaskord varakult, et jõuda kahe mäe vahelise sadulani ja laskuda sealt enne lõunat. Teatavasti sulatab päike kivid lahti ja jääkeel muutub vuhisevate kividega lahinguväljaks. Ka seekord ei pääsenud me udust, mis kohati tekitas tõsiseid probleeme orientiiride leidmisel. Sa tead kus sa oled umbes aga mitte täpselt. See aga pole piisav, lõhed ja karniisid ei asu kusagil umbes siin. Nad kas on või ei ole siin. Minule aga tekitas muret lisaks sadanud lumi, mäe nõlvad on ideaalse kaldenurgaga laviini tekkeks ja tean et siin neid esineb peale sadu. Lumi ise aga mattis meie lootuse kasutada ühe eelneva grupi laskumisteed mida saime osaliselt kasutada bivakki jõudmisel.

Lähtusime taaskord vanast tõest, tuldud tee on otsem tee ja püüdsime hoida oma tuldud teele. Allatuleku ohtlikem lõik jäi siiski pärastlõunale, ilmastikuolud piirasid niivõrd meie liikumiskiirust. Matt kes oli omandanud suurepärase oskuse abalakoveid laskumiseks teha kinnistas seda oskust veelgi. Esimesena laskus tema ja rajas enesejulgestuspunkti, siis mina. Viimasena Lauri E kes võttis välja julgestuspuuri ja laskus topeltköiel. Seejärel tõmbasime järgi topeltköie mille keskkoht läbi abalakovi pandi. Kaasavõetud abiköis, umbes 15-20 meetrit kulus kõik marsruudile. Viimased laskumised olime sunnitud tegema repsakaid ohvreiks tuues. Te ei kujuta ette kui tülikas võib olla hoole ja armastusega sõlmitud kalamehesõlme lahti harutada. Hambad, kirkad, noad ka küüned läksid kõik käiku ja suure pingutusega sõlmed ka lahti saadi.
Vaatamata aeglasele liikumisele jõudsime umbes kell 14.00. alla tsirkusesse. Ohud ei realiseerunud, kivid jäid lendamata ja laviini kaela ei saanud. Nägin vaid lõpus et mingit lund on alla valgunud kuid õnneks sadanud lumekogus oli väike, et põhjustada suurt laviini. Üks hetk küll oli kus mõtlesin et no nii ja nüüd tulebki kaela. Ülevalt hakkas pudisema ja pudisemine kasvas pinnalume alla kukkumiseks. Suuremat lund õnneks ei järgnenud. Ega siis muud teha polegi. Veendu enesejulgestuses ja raiu ennast sisse kasside ja kirkaga. Põhiline et liikuv lumi tasakaalust välja ei viiks ja julgestuspunkte välja ei kisuks.
Tagasi Vene bivakkis nautisime sooja jooki ja laagrirutiini. Õhtu tervitas meid maalilise pilvemängu ja päikeseloojanguga.

17.08 Dychtau tipupäev

Ajan ennast äratuskella peale üles. Õigemini ei saagi aru kas palju und sai. Igatahes on varahommik mis algab telgi klohmimisega. Öö jooksul umbes 15 sentimeetrit lund maha tulnud ja kivikõvaks külmunud saapad annavad tunnistust miinuskraadidest. Lund on aga vaja ära ajada et telk raskuse all kokku ei vajuks. Kunagi ei või teada millal seda juurde tuleb. Lisaks takistab liigne lumi hingavust ja muudab tingimused niiskeks. Ka telgi servadesse kuhjuvad hanged kipuvad pigem  alla vajuma ja külje ruumi võtma. Pealegi, lumi võib üsna märg ja külm olla. Hinges on kerge erutus, kas tõesti õnnestub Euroopa kõrguselt teise tipu Dych-tau otsa ronimine vaatamata halvale ilmaprognoosile? Taevas juba valgeneb ja on selge. Ei märkigi telgikaari murdvast burgaast. Kell 04.45. alustame liikumist. Hommikuks kohe üks traavers ja tõus harjale. Kõrgusele umbes 4700 meetrit. Leiame ka “õige” ВЦСПС laagrikoha kivibastioni ääres, harjal. Ei tundu meie kohaga just kuigi mõistlik. Kohta vaid kahele telgile ja üsna avatud tuultele. Leian et ilma julgestuseta kusel käimine on väärtus omaette ja siin ööbimine mõttetu.

Tunni ajaga oleme ВЦСПС laagrikohas  ja selleks hetkeks on ka päike juba tõusmas. Kohe laagri taga on üsna tummine karniis mis vaid ootab et keegi ta serva uudistama tuleks. Me pole lollid ja hoiame aupakliku kaugust. Üsna kohe algab laugem lõik mis viib kergele tõusule, esimese võtmekoha alla. Selleks on harja alguses domineeriv kaljunukk. Lumevaesel ajal minnakse otse või paremalt. Meil aga õnnestub tänu headele lumeoludele kergemalt liikuda vasakult, kaljut vältides. Selle asemel otsime rada jalamilõhede vahelt mis õnneks lumega täitunud. Ja siitmaalt algabki harjamarsruut. Mingil veidral kombel arvasin et see üsna lihtne kõmpimine mis tulemas. Reaalsuses osutus aga üsna toredaks segaronimiseks nii üsna järsul jääl kui looduslike punktidega kaljul. Aegajalt vilksatav päike jagas leevendust ka külmunud jäsemetele. Karge hommik oli piisav et koibadest soe viia. Loomulikult saime ka nö. tiputünga. Hari kujutab endast järjestikuseid bastioneid . Neist ühe otsa kutid ennast juba mugavalt sisse seadnud olidki nagu kotkad pesas, nägu naerul. Tuuri keegi ei näinud ja oma kahtlustele hakkasime GPS-iga kinnitust otsima. Loomulikult, kui oled juba mõnusalt sisse seadnud, tuleb kannad maast lahti saada sest see paganama tipp on ikkagi edasi. Õnneks oli uduvabam hetk ja mobiili  GPS fikseeris meie asukoha kenasti ära. Siinkohal peab veelkod mainima et see tehnikavidin kehva ilmaga kus teda kõige rohkem vaja, pole alati piisavalt täpne. Ees ootav tipu bastion eeldas ka kerget III+,IV turnimist. Nagu pirtsakas eit kelle otsa ronimiseks peab ka vaeva nägema. No ja seal me siis olime kolmekesi, nagu siilid udus. Lauri E-l oli õnneks mõistust teha pilt tuldud harja suunas, muidu oleks kõik pildid nagu kärbestest piimanõus ja tuvastamatud. Naersime veel et järsku pole see ka ikka õige sest edasi on veel bastion. Meie õnneks aga kirjelduse pildid ja gepsu kaart olid täpsed ja teise bastioni tuvastasime kui idatipu. Tuuris kirja polnud nii et tekitasime uue ja matsime korralikult. Kuna Rees plaanis meist päev, paar hiljem tõusu. Panin tema jaoks ka Snicersi. Kahjuks õigesse kõhtu see ei läinud kuna ilma tõttu nad oma üritusest loobusid. Suutäie sai hoopis laskudes vastu tulnud Vene grupp. Tipus olime seega kell 11.00., mis tähendab et bivakist tulime 6h15min.

Kogu pull aga algab tavaliselt siis kui ikka laskumine. Taevas hakkas meie kohal vaikselt pilve kiskuma või õigem oleks ütelda meie hakkasime pilve sisse jääma sest nähtavus kadus kohati üsna ära ning raja leidmine kujunes silmad punnis orientiiride otsimiseks. Te ei kujuta ette kui paganama teistsuguseks muutub rada mida sa pead hakkama udus läbima, tuldud teed. Samal ajal pilguga otsides sobivaid kohti laskumisjaamale. Õnneks oli veel kergeid tuuleiile mis uduloori hetkeliselt kergitasid. Küll aga lisandus sellele täiendavalt kerge lumesadu mis veelgi nähtavust kahandas ja ka tuldud jälgede leidmise pea võimatuks tegi. Jõudes harja algusesse, me vist enam oma jälgi ei leidnudki. Küll aga sain oma esimese ja ainukese kaljunaela sisse taguda. Leidsin ühe laskumisjaama mis ühele üsna painduvale naelale ehitatud. Selline rüvedus kisendas lisajulgestuse järele ja sinna see raiutud ka sai. Ja nagu ikka, köienuss algas nüüd. Jaama asukoht polnud just kõige optimaalsem ja keerdund köied tekitasid piisava hõõrdumise et kahe-kolmekesi tõmbeköie otsas pendeldada. Selleks hetkeks hakkasid ka näpud külmetama. Kindad olid muutunud läbivettinud loibadeks milles vaesed sõrmekesed kord külmusid ja siis kerge valuga üles soojenesid. Varvastest ei teadnud enam midagi. Kas neid enam on või on kasse tagudes tuimaks taotud. Harjalt maha saades tabas meid aga uus ikaldus. Kõrv tabas veidra pirina. Küsisin veel Matt-ilt kas ta ka kuuleb. Vastas et ei. Kuulatan veel ja siis tundsin kaela piirkorras sähvatust. Nagu oleks keegi siraka andnud. Joppenpuhh, seda veel vaja. Kauguses kõmisev äike oli jõudnud lähemale ning õhk laengutest tiine. Tõmbasin kapuutsi peast ja kuulsin selgelt kuidas kirkad on laulma hakanud. Nagu kääbiku filmis haldja mõõgad mis vaenlase läheduses helendama löövad. Nüüd hakkas Matt ka sähvatusi kaelas tundma. Veider et ta meil just selles piirkonnas toimus? Esimese hooga ei osanudki muud teha kui kirka eemale asetada ja jalad sammupinge vähendamiseks kokku lükata. Kõmin tuli aga lähemale ja lisaks kirkale laulis ka köis. Mõtlesime et parem on üksteisest see eraldada, juhuks kui keegi tabamuse saab kanduks laeng edasi. No ja seal me siis seisime nagu tuppes munnid. Ei, midagi, muutusteta. Iga hetkega tundus see paigalseis üha mõttetum. Leidsime et liikumine ohualast väljapoole on ehk ohutum ja sättisime uuesti köide. Peagi kaugenes ka kõuekõmin ning sõber udu ning lumi sai taas peamiseks mureks, kuna kusagil paremal on karniisid ja vasakul järsenev nõlv. Ühest lendad lihtsalt üle serva, teise puhul saad paraja liu, enne kui mõne kalju otsa prantsatad.

ВЦСПС jõudsime viimaseks, kella kuueseks sideseansiks. Andsin teada et kaks köietäit ja laagris. Reaalsuses kulus aga ligi poolteist tundi all saamiseks. Esimese hooga proovisin kas saab bastioni küljelt alla ronida. Kuna kivid üsna lahti siis tundus mõtetu riskimina. Pealegi, kõik lund täis ja libe ning hakkas hämarduma. Tuldud tee on ikka otsem tee. Nii et taaskord laskumine ja traavers lõpetuseks. Laagris olime veidi enne kella 19.30. Mis tähendab et tipust ligi 8h. Võttes arvesse et pool tundi viitsime tipus poseerides. Seega marsruudil üle 14 tunni. Peaks ütlema et veidral kombel rammestust ei olnud lihtsalt tunne et “yeah, this shit is over”. Taaskord telgi klohmimine ja see väike telk tundus ühtäkki kõige turvalisem ja mõnusam koht terves ilmas. Keedeti nuudleid, suurt isu mul polnudki. Arutleti veel kisselli olemuse üle.

16.08 otsus minna Dych-taule

Kell 0900 side palju uut ei too, küsin kas prognoos on muutunud. Saan vastuseks et kaks järgmist päeva on „pole-menja“ ehk hommikul normaalne ja lõunast halveneb. Järgnevad päevad kahtlased. Kuna siia tulek on üsna tülikas ja varusid meil on otsustame siiski marsruudile minna. Kaks poolikut päeva peaks meid ilusti tippu viima. Lappame laagri kokku ja põrutame liustikule, alustame kell 10.08. Algus on lõhedes pikitud tsirkus. Põhipingutuseks aga 45-60 kraadine lume/jää nõlv 10-12 köietäit. Seda aga peame nüüd läbima päikse käes. Õnneks ohustab meid ainult vasak külg ja pole nii ohtlik kui Arhimedi jääkeel. Sellele vaatamata tabab meid liustiku keskosas üllatusena läbi õhu vihisev kirves. Ei mingit raginat ega müra. Üks kaljust murdunud tükk tuhises vaid üle peade. Napilt! Jõuame üsna ajaliselt hästi sadulale.

Kohtame ka laskuvat gruppi. Aru ei saagi kust nad tulevad, vist ööbisid teises bivakkis ja ootasid ilma ning nüüd loobusid. Jätkame liikumist nõlval kuni nende jälgedeni. Paraku kõige lihtsam minek pole erinevalt kirjeldusest. Hooaeg soe ja lund pole ning enamus 50-60 kraadine jää, lisaks mõned lõhed mis vaja ületada. Võtme koht 85 kraadine lühike lõik jääd kaljudele mille läbin kahe tehnilise kirkaga. Täitsa lust sest suurem osas rajast pikem kirka isegi mugavam olnud. Suudan ise esironijana 60 kraadisel nõlval korraks rajal lahti kukkuda. Sama kordab ka Matt teise ronijana. Õnneks julgestus toimib. Liigume terve teekonna vahelduvjulgestuses. Puurid ronijate vahel. Kell 17.25 oleme teises laagris, kõrgusel 4640 meetrit. Originaalne laager on küll kõrgemal kuid alumine on hulga mugavam ja võimaldab rahulikult liikumist. Kokku kulus aega 7h25min. Tõusime 1100 meetrit ja läbisime 2,56 kilomeetrit. Ilm on juba mõnda aega kehvapoolne olnud, nii nagu lubati. Telki saades hakkab ka sadama. Pole hullu, meil on soe ja saab kisselli. Kõigi ekspeditsioonide lemmikut. Raske tassida aga mõnus tarbida.

15.08 Vene bivakki otsingutel

Leiame hommikul õige raja ja asume laskuma. Peagi paistab ka Misseskosh hütt. Poisid pakuvad et lähme vaatame kas seal toitu on, saab varusid täiendada. Läheme uurime asja. Paraku hütt üsna tühi. Midagi erilist pole, saab vajadusel tuule ja vihmavarju. Jätkame teed ja leiame peagi ka õige kuluaari, olemas on ka teiselpool liustiku laskuv jõgi. Kõik nagu klapiks ka kaardirakenduse järgi. Rühime edasi vandudes. Tõuseb taaskord udu mis vaatevälja paarikümnele meetrile ahendab. Lõpuks tõuseme paremale harjale ja voilaa, meile avaneb vaade mida otsinud. Vene bivakk kuue telgikohaga. Ka pildid klapivad maastikuga. Oleme õnnelikud ja rõõmustame. Vaatamata viperustele oleme endiselt plaanis ning otsustame homme plaanipäraselt jätkata. Õhtune raadioside ei too aga häid uudiseid. Kuni laupäevani lubab kehva ilma. Paganas! Küsin mida soovitate. Saratov ütleb et sellise prognoosiga Dychtaud ei ronita. Mõruda meelega kobime magama ja otsustame hommikul ilma järgi vaadata ja peale esimest sidet plaanid teha.

14.08 Misses 2B kurul ja Estonski bivakis

Hommik on õhtust targem ja loobume plaanitud Missestau 3A marsruudist. Pudeneb kive ja puhkust vaja. Otsustame hoopis selle Vene bivakki üles otsida. Hargneme. Poisid kõrgemale ja mina nurga taha kuluaari otsima.  Tee mis tahad aga midagi on valesti. Nõlv mis peaks olema jääronimine on täiesti lahti sulanud ja lihtne moreen. Tagasi laagris ei ole ka poistel midagi targemat ette kanda. Nikerdan oma nutiseadme kaardipildi ja GPS pildi topelt vaatesse ja sealt avaneb halb üllatus. Me oleme vales kuluaaris! Tegu on liustikuga nr. 447 ja kuru mida vaatasin Misses 2B kuru. Kuru mis ühendab Brno ja Missestau tippu. Vene bivakk on aga edasi, järgmises kurus. Pask ja kusi! Mõtleme mida teha, näeme ka inimesi Missestaul liikumas. Tekib mõte kurule minna, see ületada ja teha traavers üle Missestau. No mis seal ikka lähme piilume kuru. Laager kokku ja kurule. Kuru ise sujub kiirelt. Misssestau nägemine ja eesootav laskumine Missestau jääkeelele aga mitte.

Vaade Missestaule kurult


Suurte kottidega sellelt traaversilt Dychtau teha, mis hiljem selgub on 5B, enam nii tore ei tundu. Tean et seda on tehtud kuid meil pole täpselt aimu mida Missestau kujutab ja kui keeruline kivise bastioni ületamine võib olla. Loobume mõttest ja otsustame teha vigade paranduse. Nagu üks Vene instruktor ütles: „Otsem tee on tuldud tee“. Laskume tagasi ja otsime üles õige kuluaari. Ilma kisub aga kehvaks ja laskumise esine osa on üsna märg ja pude. Lisaks järsk, nii et taaskord köied välja. Ilm halveneb ja tõuseb udu. Raja leidmine muutub raskeks ja läheb ka üsna pimedaks nii et viimane köis on pealambi valgel. Lampide valgusvihud peegeldavad udult tagasi ja ei leia õiget läbipääsu. Teeme ainuõige otsuse laagrisse jääda. Seega saab teoks üks teostamata asi. Jaamas, enesejulgestuses ööbimine. Lauri E-le on see lausa esimene kord bivi all ööbida. Leian mingi astangu kus kolmekesi enamvähem täispuhutavatele mattidele mahutame ja ennast jaama kinnitame. Öö osutub üsna soojaks, nii et külmööbimise nimi oleks üle pakutud. Saab täitsa magada, vahepeal kui keha unelõtv vajud liiga alla ja ärkad kuid muidu täitsa ok. Midagi uut tehtud! Pole küll meeldivam situatsioon aga shit happens. Koha nimetame „Estonski bivakiks“

13.08 liigume Vene bivakki, või siiski mitte?

Hommik on päikseline. Teeme varudest ühe hea makaroniroa priimusel ja lahkudes kohtame Reesi kes palub et šokolaadi jätaks Dych-tau otsa. Neil see tipp plaanis teha  päev, paar hiljem. Rada algab laagri nurgast ja sildi järgi mis juhatab Misses-kosh hütti me minema hakkamegi. Erinevalt Jangi-kosh hüti rajast juhatab see mäenõlvale nii et oleme enamiku ajast rohunõlval ja liustiku kohal. Saratov ütles et bivakki 6 tundi. Rada just kõige meeldivam pole suurte kottidega. Õnneks enamvähem kuiv ja pole libe, samas päike lõõskab ja higi lendab. Mingil hetkel jõuame hütiga kohakuti kuid 200 meetrit kõrgemale.

Veider? Kõrgust kaotada ei taha, liigume kuluaarini mis peaks olema koos teiselpool liustiku voolava jõega maamärgiks. Rühime mööda vastikut nõlva ja moreeni üles. Tõesti rõve, eriti kottidega. Kive pudeneb ja voolab, nii et peab üksteisega arvestama, et kive kaela ei saadaks. Kohati läheb ka järsuks ja võtame köide. Tõuseb ka udu ja looritab vaatevälja ning takistab raja leidmist. Lõpuks jõuame kuhugi mis peaks olema Vene bivakk. Aga lubatud kuute telgikohta ei leia ja tekib ka raskusi piltide võrdlemisel maastikuga. Liustik nagu oleks, tsirkus on, nõlvad nagu oleks aga samas nagu pole ka. Lohutame end et ehk 10 aastaga sulanud ja näeb teistsugune välja nagu ka Peterburi venelane rääkis.

Telgikoha valikul tekib arutelu. Kas tohutusuure kivi varju ja alla, lootuses et see edasi nihkuma ei hakka koos meiega või kaugemale nõlvast moreenile. Otsustame et kivi liiga kahtlane ja võib koos meiega liikuma hakata. Sideseansil kuuleme et Saratov küsib teiselt grupilt kas eestlasi trehvasite. Kahtlane, meie ka kedagi ei näinud?